Liiga sageli ilmuvad meedias lood sellest, kuidas mõni laps on kaasinimeste hoolimatuse tõttu viga saanud. Või koguni surnud.

Lapsed on ühiskonna kõige nõrgemad ja haavatavamad liikmed, ning sellistena vajavad ühiskonnalt kõige suuremat abi ja toetust. Paraku on nii, et Eestis mõeldakse neile probleemidele alles siis, kui ajakirjanduses ilmub artikkel vöötrajal alla aetud lapsest või sellisest, kelle kurjategijast kasuisa lihtsalt ära tappis.

Kui politsei ei suuda toime tulla kõigi kuritegude lahendamisega, siis tuleb laste vastu toime pandud kuriteod tunnistada uurimisel prioriteediks. Ajakirjanduse kohuseks on jälgida politsei tegutsemist kuni kohtuni välja. Ka neile inimestele määratavad karistused peavad olema vastavuses ühiskondliku õiglustundega.

Me peame karmistama karistusi ka nende inimeste suhtes, kes lastele narkootikume müüvad ning sellega nende elu rikuvad. Res Publica üks 2002. aasta valimiseelseid lubadusi oli, et laste suhtes toime pandud isikuvastaste kuritegude karistusi tuleb karmistada kuni eluaegseni välja. Ma olen veendunud, et on aeg lubadusi ka täitma hakata. Mina olen selleks valmis.

Ent tegelda ei tule sugugi ainult kuritegude või ekstreemsustega. Laiemalt võttes tuleb tähelepanu pöörata kogu haridussüsteemile, et see ei oleks õpetajakeskne ja liialt ajale jalgu jääv. Suurendada tuleb toetust peredele ning veelgi tugevamalt aktiviseerida lastevanemate organisatsioonid, sest kes suudaksid oma laste eest paremini seista kui lapsevanemad ise.  

Alati Teie
Sven Sester